Selline tunne kui sa tahad jooksma kuhugi kus kedagi ei ole. Taga poole jätta kõik inimesed, kes ei anna meile rahulik elada.Kuidas võimalik mitte reageerida kui nad igapäevaselt mind pressivad.Nad ei aita parandada situatsiooni, ainult küsivad ja esitavad pretensiooni.Nad mõtlevad, et nad teevad kuidas me peame elada.Minu ema kõik lahendused teeb emotsianaalselt.Ta ei mõtle sellest, mis toimub pärast. Mul on vaja koht kus on võimalik vaikselt istuda ja mõelda elust. Ma rohkem ei saa vaadata kui nad teevad oma elu halvemaks.37 aastat koos aga viisakus üldse ei ole.